SIPELGAS

foto: ILME LOORITS

Tekst: tiina viir

Minu nimi on Aadu ja ma olen eriti ilus. Mu keha on moodustunud kolmest pallikesest. Kõige väiksem pallike on pea, siis rinmik ja veidi pikaks venitunud ja kõige suurem on tagakeha. Muidugi olen ma putukas, sest jalgu on mul kuus nagu igal teiselgi putukal. Miks ma siis olen eriti ilus? Muidugi sellepärast et ma pean endast lugu ja hoolin endast. Pealegi iga putukas kes hoolib endast hoolib ka alati teistest. Minul on neid teisi kellest hoolida väga palju ja ilma üksteisest hoolimata me küll ühisesse pessa elama ei mahuks. Ma arvan, et meie pesas elab sama palju putukaid kui inimesi tervel Eestimaal. Loomulikult pole keegi meid üle lugenud ja polekski selleks aega sest me teeme kogu aeg tööd. Meie pesa asub metsas ja viimasel ajal on pesale õige asukoha leidmisega üha rohkem probleeme. Metsi  aina raiutakse ja meie peame oma pesa jälle ümber kolima, sest ilma elavate puudeta me kuidagi hakkama ei saa. Viimane kord kui pesa ümber paigutasime viisime selle vana allesoleva metsa  ja uue alles rajatud metsa vahele, seega olime eriti kavalad.

 

Kas sina juba tead, kust piim sinu kõhtu jõuab? Õige vastus, lehma seest. Ilmselt tead sa ka seda, et lehmi lüpstakse ja reeglina kasvavad lehmad karjadena. Meie, sipelgad kasvatame lehetäisid ja kutsume neid enda lehmakesteks. Muidugi me karjatame neid ja lüpsame ka. Kui lehetäid on enda kõhud puulehtede mahlast punni imenud  siis meie natukene vajutame nende punnis tagaosa peale ja saamegi endale vajaliku toidu kätte. Lehetäid ei kasuta imemiseks kõrsi nagu teie lapsed harjunud olete vaid neil on olemas suu asemel  spetsiaalsed pistmis- imemissuised.

 

Enne ma rääkisin Sulle, et me teeme oma pesad elavate puude lähedale ja just nende puude otsas me lehetäisid karjatamegi. Puude võraosa on lehetäidele nagu suvine karjamaa. Talvel tassime me enda lehmakesed aga pesa keldrikorrusele  talvekorterisse. Sina oled muidugi metsas näinud meie kodusid, millised meenutavad väikseid heinahunnikuid aga tegelikult on sama suur osa pesast veel maa all. Nii me siis külmade ilmade saabudes tassime lehetäisid, ikka puu otsast pesa keldrikorruse käikudesse ja kohe jookseme puu otsa tagasi järgmise kandami järele. Kevadel, kui päike pesa soojaks kütab ja puudel lehed puhkema löövad tassime me enda lüpsilehmakesed puu otsa tagasi . See magus nõre, mida me lehetäidelt saame on meile maitsev toit. Vahel kui mõned lehetäid enam maitsvat toitu meile ei anna , sööme me nad lihtsalt ära.

 

KUNINGANNA

Me kutsume oma ema kuningannaks. Tegelikult on ühes sipelgapesas umbes tuhat kuningannat kes kogu aeg munevad. Eks nad muidugi selleks et saada munemiselusti ka vahepeal pidutsevad. Pidu nad kunagi töösipelgatega ei pea, vaid selleks on ammed. Ammed saavad toidu töösipelgatelt ja toidavad kuningannat ning hoolitsevad selle eest et kuninganna ikka muneda tahaks. Muidugi on meie sipelgate areng samasugune nagu kõikidel putukatel. Muna, vastne, nukk ja valmik. Töösipelgad hoolitsevad munade eest ja toidavad vastseid. Just toiduvalikust sõltub, kas vastsest kasvab uus töösipelgas, uus amm või hoopis kuninganna. Üks kuninganna võib muneda aasta jooksul 150 000 muna.

 

Vahel on väga raske, sest tööd on palju ja töö ei lõpe iialgi otsa. Siis me teeme pahandust ka. Me käime teistes sipelgapesades vastseid varastamas. Litsalt tirime võõrad vastsed enda pessa ja kasvatame töösipelgateks üles. Vastsest koorunud sipelgas  teeb rõõmsalt ja usinalt iga päev tööd ega teagi, et elus võib olla ka teistsuguseid valikuid. No jah, sellepärast nimetatakse meid vahel orjapidajateks. Mis seal ikka, kui orjapidajad siis orjapidajad aga elus peab ikka veidike nutikas ka olema.

 

 NAPSUTAMINE

See on vahel nii hea, limpsida kuldpõrnika vastseid. See lõhn ja see maitse ja pärast need mõnusad tunded. Pole vaja mõtelda, et sipelgad on alkohoolikud . Me ei hooli kangetest jookidest, aga kuldpõrnika vastset lakkumata jätta ei saa. Ennem jäägu kõik tööd tegemata kuid see lõbu jääb ikka sipelgarahvale alles. Vahel me sööme rämpstoitu ka aga üldiselt väga harva, sest meil ei ole hamburgeri putkasid ja pole ka maiustusi siin metsas. Saia ja puuvilju  käib söötmas meile üks naine. See on vahetuskaup, sest meie pesas ravib ta enda jalgu. Peale saia söömist on seedimine täiesti korrast ära aga samas on sai harva süües eriti maitsev.

Aadress

Posti 42A

71005 Viljandi

Eesti

Kontakt

TEL: 51 33 483

E-MAIL: helcomer@hotmail.com

  • Facebook Reflection
  • Blogger Social Icon

OÜ Helcomer

This site was designed with the
.com
website builder. Create your website today.
Start Now