VÕILILL

foto: Ilme loorits

Tekst: tiina viir

Võilill sirutas ennast hommikupäikese käes ja vaatas ringi, mida teevad tema liigikaaslased. Teised võililled veel magasid peakesed veidikene norus. Tegelikult polnudki enam kõige varajasem hommikutund aga kompostihunniku otsa kus oli võilille kodu paistis päike veidi eredamalt kui ümbritsevale murule kus teised võililled alles tukkusid. Võilill veidi raputas ennast ja tundis et tema meetri pikkune peajuur on jälle veidikene kasvanud. Ta armastas enda kodu, sest seal oli piisavalt süüa ja väikse künka otsast oli hea jälgida mida teised teevad. Kompostihunnikusse olid pandud juba kõrvitsaseemned kasvama ja võilill ei jõudnud ära oodata, millal väiksed kõrvitsatitad enda iduotsakesed mulla alt välja sirutavad. Oh, kui palju on mul teile rääkida mõtiskles võilill.

 

Oli kevadine aeg ja võilillel oli tegelikult endagagi päris palju tegemist. Iga päevaga avanes tema õisik järjest rohkem ja rohkem . Just täna oli see päev kui ta sättis kõik õielehed  kenasti korda et täisilus enda kollasel õiel särada lasta. Inimesed on imelikud, mõtiskles võilill, sest nad peavad mind umbrohuks  aga tegelikult võin ma inimestele väga kasulik taim olla. Mulle meeldib kord ja puhtus ja ma saan inimeste sees korraliku puhastustöö teha, kui nad ainult seda tahavad. Päris lõbus on inimeste soolikates liugu lasta.

 

Võilill vaatas veidi ringi ja märkas et tema liigikaaslased on ärganud, oma õisikud kenasti korda sättinud ja ajavad omavahel rõõmsalt juttu. Vahel tundis meie sõber võilill komposti hunniku otsas ennast veidi eraklikult, sest muru sees oli sadu liigikaaslasi ja neil oli seal üheskoos väga lõbus. Võilillel oli ikka väike saladus ka, sest temagi oli varem muru sees kasvanud aga ühel heal päeval tõid inimesed labida ja võtsid ta oma eelmisest elukohast kaasa, tõstsid käru pele ja sõidutasid kompostihunnikusse. See tundus veidi küüditamisena aga käruga sõita oli igatahes superhea. Sellist kogemust tema liigikaaslased ei omanud ja võilill oli enda üle ülimalt uhke. Veidi raske oli muidugi uues kohas elamisega kohaneda ja juur oli ka murdunud ning tuli osaliselt uuesti kasvatada. Siiski oli kompotihunnikus palju maitsvam toit ja sai leida uusi sõpru.

 

Ta kuulis enda liigikaaslasi rääkimas, et  kohe on kõige ilusam õitsemise aeg tulemas, sest õunapuudel puhkevad juba õied. Võilill nautis kevadelõhnasid ja tundis et ta on õnnelik. Veidike veel ja ta saab enda valminud seemned saata igale poole lendama ja kõigile oma lastele anda seemnete kaudu jõudu, tervist ning head soovid kasvamiseks kaasa. Ka siin muru sees oli mitmeid tema lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi.

 

Võilill just mõtles kui hea on suure perena koos olla kui iduotsakese pistis mulla alt välja kõrvits. Nüüd polnud võilillel enam aega, sest tema kodus oli sündinud uus maailmakodanik kellele oli vaja nii palju rääkida.

Aadress

Posti 42A

71005 Viljandi

Eesti

Kontakt

TEL: 51 33 483

E-MAIL: helcomer@hotmail.com

  • Facebook Reflection
  • Blogger Social Icon

OÜ Helcomer

This site was designed with the
.com
website builder. Create your website today.
Start Now